Tuskegee süüfiliseuuring
Tuskegee süüfiliseuuring oli Ameerika Ühendriikide Terviseteenistuse tehtud kliiniline uuring, mis toimus aastail 1932–1972 Alabama osariigis Tuskegees.
Eksperimendi käigus uuriti ravimata süüfilise loomulikku kulgu vaeste põlluharijatest afroameerika meeste näitel. Uurimisaluseks olevad inimesed arvasid, et nad saavad lihtsalt tasuta meditsiinilist abi, ega teadnud uuringu täpsemaid detaile.
1932. aastal alustati uuringut 600 vaesest põlluharijate klassist mustanahalise mehega, kellest 399 olid eelnevalt nakatunud süüfilisse ja 201 ei olnud. Katsealustele oli tagatud tasuta ravi, toit ja matusekindlustus. Kuid neile ei öeldud, et neil on süüfilis, ning tegelikult ei ravitud neil seda.
1940. aastatel tunnistati penitsilliin efektiivseks süüfiliseravimiks. Tuskegee uuringu läbiviijad oleksid pidanud katsealustel süüfilise välja ravima ning eksperimendi lõpetama või eraldama katsealustest kontrollgrupi, kelle peal penitsilliini katsetada, kuid nad ei teinud seda. Nad varjasid patsientide eest teavet penitsilliini kohta ning takistasid neil saamast süüfiliseravi mujalt. 1972. aastal jõudsid uuringu eetilised vastuolud ajakirjandusse, mis põhjustas uute regulatsioonide seadmist meditsiinilistes uuringutes osalevate inimeste õiguste kaitseks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus, U.S. Public Health Service Syphilis Study at Tuskegee,The Tuskegee Timeline
- Fred D. Gray, "The Tuskegee Syphilis Study: An Insiders' Account of the Shocking Medical ...", 1998, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 6.04.2015)(inglise keeles)